¹Kuus päeva enne paasapühi tuli Jeesus Betaaniasse, kus elas
Laatsarus, kelle Jeesus oli surnuist üles äratanud.
²Nad tegid siis temale seal lõunasöögi ja Marta teenis.
Laatsarus oli aga üks neist, kes koos Jeesusega lauas istusid.

³Maarja võttis nüüd naela ehtsat, hinnalist nardisalvi, võidis
Jeesuse jalgu ja kuivatas neid oma juustega, ning koda täitus salvi lõhnast.
⁴Aga üks ta jüngritest, Juudas Iskariot, kes valmistus teda ära
andma, ütles:
⁵"Miks seda salvi ei ole kolmesaja teenari eest müüdud ja raha
antud vaestele?"
⁶Aga seda ta ei öelnud vaestest hoolimise pärast, vaid et ta oli
varas; kukruhoidjana ta poetas kõrvale sissepandut.
⁷Siis ütles Jeesus: "Jäta naine rahule, et ta seda hoiaks minu
matmise päevaks.
⁸Vaeseid on ju alati teie juures, aga mind ei ole teil alati."

⁹Siis sai suur hulk juute teada, et Jeesus on seal, ja nad ei
tulnud mitte üksnes tema pärast, vaid et näha saada ka Laatsarust, kelle ta
oli surnuist üles äratanud.
¹⁰Aga ülempreestrid võtsid nõuks ka Laatsarus ära tappa,
¹¹sest tema pärast läks sinna palju juute ja hakkas Jeesusesse uskuma.

¹²Järgmisel päeval kuulis pühadeks kogunenud suur rahvahulk, et
Jeesus tuleb Jeruusalemma,
¹³ja palmipuude oksi võttes läks rahvas välja talle vastu ja hüüdis:

"Hoosanna!
Õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel,
Iisraeli kuningas!"

¹⁴Aga Jeesus leidis eeslisälu ning istus selle selga, nõnda nagu
on kirjutatud:

¹⁵"Ära karda, Siioni tütar!
Ennäe, su kuningas tuleb
eeslisälu seljas istudes."

¹⁶Esialgu ta jüngrid ei mõistnud seda, aga kui Jeesus oli
kirgastatud, siis tuli neile meelde, et see oli kirjutatud tema kohta
ja et nad temale seda olid teinud.
¹⁷Siis andis Jeesusest tunnistust rahvahulk, kes oli tema juures,
kui ta Laatsaruse hauast välja hüüdis ja tema surnuist üles äratas.
¹⁸Just seepärast rahvahulk tuligi talle vastu, et ta kuulis teda
olevat teinud selle tunnustähe.
¹⁹Variserid ütlesid nüüd üksteisele: "Eks te näe, et te ei
saavuta midagi! Vaata, kogu maailm jookseb tema järele!"

²⁰Aga nende seas, kes olid pühadeks üles tulnud Jumalat
kummardama, olid mõned kreeklased.
²¹Need tulid Filippuse juurde, kes oli pärit Galilea
Betsaidast, ja
palusid teda: "Isand, me tahame Jeesust näha."
²²Filippus tuli ja ütles seda Andreasele. Andreas ja Filippus
tulid ja ütlesid seda Jeesusele.
²³Aga Jeesus ütles neile: "Tund on tulnud, et Inimese Poeg
kirgastataks.
²⁴Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kui nisuiva ei lange maasse ega
sure, siis see jääb üksi, aga kui see sureb, siis see kannab palju vilja.
²⁵Kes oma elu armastab, see kaotab selle, ja kes oma elu vihkab
selles maailmas, see hoiab selle igaveseks eluks.
²⁶Kes tahab mind teenida, peab järgnema mulle, ja kus olen mina,
sinna saab ka mu teenija. Kes iganes mind teenib, seda austab mu Isa.

²⁷Nüüd on mu hing ehmunud. Ja mida ma ütlen? Kas ma pean
ütlema: Isa, päästa mind sellest tunnist? Kuid ma olen juba astunud
sellesse tundi.
²⁸Isa, kirgasta oma nime!" Siis tuli hääl taevast: "Ma olen
kirgastanud ja kirgastan veel."
²⁹Rahvahulk, kes seisis ja kuulis, arvas, et kõu müristas;
aga teised ütlesid: "Ingel rääkis temaga."
³⁰Jeesus kostis: "See hääl ei sündinud minu, vaid teie pärast.
³¹Nüüd käib kohus selle maailma üle, nüüd kihutatakse välja
selle maailma vürst.
³²Ja kui mind maa pealt ülendatakse, siis ma tõmban kõik enese
juurde."
³³Aga seda ta ütles, et viidata, millist surma tal tuleb surra.

³⁴Rahvahulk vastas siis talle: "Meie oleme Seadusest kuulnud, et
Messias jääb igavesti. Kuidas sina siis ütled, et Inimese Poega peab
ülendatama? Kes see Inimese Poeg on?"
³⁵Jeesus ütles neile: "Valgus on veel pisut aega teie seas.
Käige, kuni teil valgus on, et teid ei tabaks pimedus. Kes käib
pimeduses, ei tea, kuhu ta läheb.
³⁶Uskuge valgusesse, kuni teil valgus on, et te sünniksite
valguse lasteks." Seda rääkis Jeesus ning lahkus ja peitis enda
nende eest.

³⁷Ehkki Jeesus oli nende silma all teinud nii suuri tunnustähti,
ei uskunud nad siiski temasse,
³⁸et läheks täide prohvet Jesaja sõna, mis ta oli öelnud:

"Issand, kes on uskunud meie kuulutatut?
Ja kellele on ilmutatud Issanda käsivart?"

³⁹Seepärast nad ei suutnud uskuda, et Jesaja oli veel öelnud:

⁴⁰"Ta on pimestanud nende silmad
ja teinud nende südame kõvaks,
et nad silmadega ei näeks
ja südamega ei mõistaks ega pöörduks,
et ma parandaksin neid."

⁴¹Seda ütles Jesaja, sest ta nägi Jeesuse kirkust ning rääkis temast.
⁴²Siiski uskus ka palju ülemaid temasse, kuid nad ei tunnistanud
seda variseride pärast, et neid ei heidetaks kogudusest välja,
⁴³sest nad eelistasid inimeste tunnustust Jumala tunnustusele.

⁴⁴Aga Jeesus hüüdis valjusti: "Kes minusse usub, see ei usu
minusse, vaid temasse, kes minu on saatnud,
⁴⁵ja kes mind näeb, see näeb teda, kes minu on saatnud.
⁴⁶Mina olen tulnud valguseks maailma, et ükski, kes usub minusse,
ei jääks pimedusse.
⁴⁷Ja kes iganes mu sõnu kuuleb ega pea neist kinni, selle üle
ei mõista mina kohut, sest ma ei ole tulnud maailma üle kohut
mõistma, vaid maailma päästma.
⁴⁸Kes lükkab minu kõrvale ega võta vastu mu kõnet, sellel on juba
kohtumõistja. Sõna, mis ma olen rääkinud, see mõistab tema üle
kohut viimsel päeval,
⁴⁹sest mina ei ole rääkinud iseenesest, vaid Isa, kes on minu
saatnud, on andnud mulle käsu, mida ma pean ütlema ja mida ma pean rääkima.
⁵⁰Ja ma tean, et tema käsk on igavene elu. Mida mina räägin,
seda ma räägin nõnda, nagu Isa mulle on öelnud."