¹Aga keegi mees oli haige, Laatsarus Betaaniast, Maarja ja tema
õe Marta külast;
²Maarja oli aga see, kes võidis Issandat salviga ja kuivatas ta jalgu
oma juustega; tema vend Laatsarus oligi haige.
³Õed saatsid nüüd Jeesusele sõna: "Issand, vaata, su sõber on
haige."
⁴Seda kuulnud, ütles Jeesus: "See haigus ei ole surmaks, vaid
Jumala austuseks, et selle läbi austataks Jumala Poega."
⁵Aga Jeesus armastas Martat ja ta õde ja Laatsarust.
⁶Kui ta nüüd kuulis, et Laatsarus on haige, jäi ta veel kaheks
päevaks sinna, kus ta oli.
⁷Pärast seda ütles ta jüngritele: "Läki jälle Juudamaale!"
⁸Jüngrid ütlesid talle: "Rabi, alles nüüdsama otsisid juudid
võimalust sind kividega surnuks visata, ja sina lähed jälle sinna?"
⁹Jeesus vastas: "Eks päeval ole kaksteist tundi? Kui keegi kõnnib
päeval, siis ta ei komista, sest ta näeb selle maailma valgust.
¹⁰Kui aga keegi kõnnib öösel, siis ta komistab, sest temas ei ole
valgust."
¹¹Nii ta rääkis ja jätkas siis: "Meie sõber Laatsarus magab, kuid
ma lähen teda unest äratama."
¹²Siis ütlesid jüngrid talle: "Issand, kui ta magab, siis ta saab
terveks."
¹³Ent Jeesus oli kõnelnud ta surmast, nemad aga arvasid, et ta
kõneleb unne suikumisest.
¹⁴Nüüd siis ütles Jeesus neile täie selgusega: "Laatsarus on surnud,
¹⁵ja ma rõõmustan teie pärast, et mind ei olnud seal, et te
võiksite uskuda. Kuid läki tema juurde!"
¹⁶Siis ütles Toomas, keda nimetatakse Kaksikuks, kaasjüngritele:
"Lähme meiegi, et temaga koos surra!"

¹⁷Kui nüüd Jeesus sinna jõudis, leidis ta, et Laatsarus oli juba
neli päeva hauas olnud.
¹⁸Betaania on aga Jeruusalemma lähedal, umbes paari miili kaugusel,
¹⁹ja palju juute oli tulnud linnast Marta ja Maarja juurde neid
lohutama venna pärast.
²⁰Kui nüüd Marta kuulis, et Jeesus tuleb, läks ta kohe talle
vastu, aga Maarja jäi koju.
²¹Siis ütles Marta Jeesusele: "Issand, kui sina oleksid olnud
siin, siis mu vend ei oleks surnud.
²²Aga ma tean nüüdki, et Jumal annab sulle, mida sa iganes
Jumalalt palud."
²³Jeesus ütles talle: "Sinu vend tõuseb üles."
²⁴Marta ütles talle: "Ma tean, et ta tõuseb üles ülestõusmises
viimsel päeval."
²⁵Jeesus ütles talle: "Mina olen ülestõusmine ja elu. Kes minusse
usub, see elab, isegi kui ta sureb.
²⁶Ükski, kes elab ja usub minusse, ei sure alatiseks. Kas sa usud
seda?"
²⁷Marta ütles talle: "Jah, Issand, ma usun, et sina oled Messias,
Jumala Poeg, kes peab maailma tulema."

²⁸Ja kui Marta seda oli öelnud, läks ta ja kutsus salaja oma õde
Maarjat: "Õpetaja on siin ja kutsub sind."
²⁹Seda kuuldes tõusis Maarja otsekohe ja tuli tema juurde,
³⁰sest Jeesus ei olnud jõudnud külasse, vaid oli alles seal
paigas, kus Marta oli talle vastu tulnud.
³¹Kui nüüd juudid, kes olid ta juures kodus teda lohutamas,
nägid Maarjat kiiruga tõusvat ja väljuvat, järgnesid nad talle,
arvates, et ta läheb hauale nutma.

³²Kui nüüd Maarja jõudis sinna, kus oli Jeesus, langes ta teda
nähes ta jalge ette maha ja ütles talle: "Issand, kui sina oleksid
olnud siin, siis mu vend ei oleks surnud."
³³Kui nüüd Jeesus nägi teda ja temaga kaasa tulnud juute nutmas,
ärritus ta vaimus ja võpatas
³⁴ja ütles: "Kuhu te olete ta pannud?" Nad ütlesid talle:
"Issand, tule ja vaata!"
³⁵Jeesus nuttis.
³⁶Siis juudid ütlesid: "Vaata, kuidas ta teda armastas!"
³⁷Aga mõned nende seast ütlesid: "Kas see, kes on avanud pimeda
silmad, ei oleks suutnud teha, et ka tema poleks surnud?"

³⁸Siis Jeesus ärritus eneses taas ja tuli haua juurde. Aga see oli koobas
ja kivi oli selle peal.
³⁹Jeesus ütles: "Tõstke kivi ära!" Surnu õde Marta ütles talle:
"Issand, ta lehkab juba, sest on juba neljas päev."
⁴⁰Jeesus ütles talle: "Kas ma ei öelnud sulle, et kui sa usuksid,
näeksid sa Jumala kirkust?"
⁴¹Siis nad veeretasid kivi ära. Aga Jeesus tõstis silmad üles ja
ütles: "Ma tänan sind, Isa, et sa oled mind kuulnud.
⁴²Mina küll teadsin, et sa kuuled mind alati, kuid ma ütlesin
seda minu ümber seisva rahvahulga pärast, et nad võiksid uskuda, et
sina oled minu läkitanud."
⁴³Ja seda öelnud, hõikas ta valju häälega: "Laatsarus, tule
välja!"
⁴⁴Surnu tuli välja, jalad ja käed mähistega mähitud, ja ta silmade
ümber oli seotud higirätik. Jeesus ütles neile: "Päästke ta lahti
ning laske tal minna!"

⁴⁵Nüüd hakkasid Jeesusesse uskuma paljud juudid, kes olid tulnud
Maarja juurde ja näinud, mis ta oli teinud.
⁴⁶Aga mõned neist läksid variseride juurde ja teatasid neile, mis
Jeesus oli teinud.

⁴⁷Seepeale kutsusid ülempreestrid ja variserid kokku Suurkohtu
koosoleku ja ütlesid: "Mis me teeme? See inimene teeb palju tunnustähti.
⁴⁸Kui me jätame ta rahule, hakkavad kõik temasse uskuma, ning
siis tulevad roomlased ja võtavad ära nii meie pühapaiga kui ka rahva."
⁴⁹Aga üks neist, Kaifas, kes oli tolle aasta ülempreester, ütles
neile: "Teie ei tea mitte midagi
⁵⁰ega mõtle, et teile on parem, et üks inimene sureb rahva eest,
kui et kogu rahvas hukkub."
⁵¹Aga seda ta ei öelnud iseenesest, vaid tolle aasta
ülempreestrina kuulutas prohvetlikult, et Jeesusel tuleb surra rahva eest.
⁵²Aga Jeesus ei pidanud surema üksnes selle rahva eest, vaid et
koguda ka hajali elavaid Jumala lapsi ühtekokku.
⁵³Sellest päevast peale võtsid nad siis nõuks Jeesus ära tappa.

⁵⁴Nüüd ei käinud Jeesus enam juutide keskel avalikult, vaid läks
sealt ära kõrbelähedasse paika, Efraimi-nimelisse linna ning viibis
seal koos jüngritega.

⁵⁵Aga juutide paasapühad olid ligi ning maalt läksid paljud
üles Jeruusalemma end paasapühade jaoks puhastama.
⁵⁶Siis nad otsisid Jeesust ja pärisid pühakojas seistes
üksteiselt: "Mis te arvate? Vaevalt ta tuleb pühadeks?"
⁵⁷Aga ülempreestrid ja variserid olid andnud käsu, et kui keegi
peaks teadma, kus Jeesus on, siis see annaks ta üles, et nad saaksid
ta vahistada.