K: „Miks ei võiks nii olla, et sattusime siia juhuse läbi suvalisel ajal? Kas Jumala olemasolu on ikka vajalik?“
Meie V: On võimatu, et miski tekib absoluutselt mitte millestki, ükskõik kui mitu miljardit aastat on selleks aega, sest aeg ise ei ole millegi põhjustaja. Asjad võivad aja jooksul muutuda, aga aeg ise ei muuda neid.
Kui ka oli aeg, kus mitte midagi ei olnud, siis isegi millegi vähim ja märkamatuim eksisteerimine oleks suur ime. Pisima aineosakese olemasolu – kui see tuleks esile mitte millestki – oleks palju suurem ime kui lendav jääkaru. Vähemalt jääkaru puhul on, mille üle pead murda. Kui aga pole absoluutselt mitte midagi, siis ei ole ka mitte midagi, millega vaeva näha.
Jutu iva seisneb selles, et kui oleks olnud aeg, mil polnud olemas mitte midagi, siis kestaks see tänaseni. Niisiis juhuse ja aja summa ei ole piisav seletus. Öelda, et me oleme sattunud siia juhuse tahtel (kuidagi moodi mitte millestki tekkinud), vajab palju rohkem usku kui usk Intelligentsesse Loojasse. Sellest lähemalt: Was there ever nothing?