Kuidas me teame, et kaasaegne
Piibel on usaldusväärne?

Piibel on väidetavasti Jumala unikaalne suhtlemine inimestega. Miljonid naised ja mehed on rajanud oma elu selle sõnumile. Miljonid on selle pärast surnud.

Kas intelligente inimene võiks uskuda Piiblit?

Jah. Piibel ei ole väljamõeldiste raamat. Erinevalt teistest vaimsetest raamatutest, ei nõua see pimedat usku. Mitmed tõendid erinevatest kategooriatest tõestavad Piibli ajaloolist õigsust ja selle jumalikku autorlust.

• Antiikajalugu toetab Piibli õigsust kui ajaloo allikas.
• Evangeeliumid varustavad meid usaldusväärsete kirjeldustega Jeesuse elust.
• Arheoloogia toetub Piibli kirjeldustele.
• Tekstiuuringud kinnitavad, et Piibli raamatud pole muutunud ajast, mil need kirja pandi.

Kas antiikajalugu nõustub Piibliga?

Kui Piibel on Jumala sõnum meile, peaksime lootma, et selle versioon ajaloost on õige. Nii see ka on.

Näiteks, Piibel ütleb, et Jeesus Naatsaretist tegi palju imesid, hukati roomlaste poolt, tõusis üles surnust. Paljud ajaloolased kinnitavad Piibli kirjeldusi Jeesusest ja tema järgijatest:

Cornelius Tacitust (A.D. 55-120), 1. sajandi Rooma ajaloolane, peetakse antiikmaailma kõige täpsemaks ajaloolaseks.¹ Katkend Tacituselt räägib meile, et Rooma keiser Nero „määras kõige suuremaid piinasid ühiskonnaklassile ... keda kutsuti kristlasteks .. Kristus (...) kelle nime järgi nimetus tuletati, kannatas eriti suuri karistusi Tiberiuse valitsemisajal ühe meie maavalitseja, Pontius Pilaatuse käte all.”²

Flavius Josephus, juudi ajaloolane (A.D. 38 – 100+), kirjutas Jeesusest Juudi rahva vanaaja lugudes. Josephus ütles Jeesuse hämmastavate saavutustega targa mehe olevat, kes õpetas paljusid ning võitis jüngreid juutide ja kreeklaste seast. Samuti usuti, et Jeesus on Messias. Juudi autoriteedid süüdistasid teda, Pilaatus mõistis ta ristisurma ning hiljem arvati ta olevat üles tõusnud.³

Antiiksed autorid nagu Suetonius, Pliny noorem ja Thallus kirjutasid samuti kristlasete usust ja tagakiusamistest, mis on kooskõlas Uues Testamendis kirjutatuga.

Isegi juudi Talmud, kindlasti mitte erapoolik Jeesuse suhtes, nõustub tema elu peamiste sündmustega. Talmud: „Jeesus eostati väljaspool abielu, ta kogus jüngreid, tegi enda kohta Jumalat teotavaid avaldusi, teostas imesid. Viimastele ei viidata küll kui Jumala imedele, vaid võlukunstile.”⁴

See on märkimisväärne informatsioon, arvestades, et enamik antiikajaloolasi keskendusid poliiitilistele ja militaarsetele juhtidele, mitte nurgatagustele rabidele Rooma Impeeriumi kaugetes provintsides. Veel, antiikajaloolased (juudid, kreeklased ja roomlased) kinnitavad peamisi sündmusi, mis on esindatud Uues Testamendis, kuigi nad ise polnud usklikud.

Kas evangeeliumid Jeesusest on usaldusväärsed?

Ilmalikud ajaloolased on kirja pannud üldised faktid Jeesuse elust, kuid tema lähedased kaaslased on kirja pannud sündmusi, mis tuginevad pealtnägijate tunnistustel. Need on neli evangeeliumi, Uue Testamendi neli esimest raamatut. Kuidas olla kindel, et need üleskirjutised Jeesusest on tõesed?

Kui ajaloolased otsustavad eluloo õigsuse üle, küsivad nad: „Kui palju teisi allikaid viitab samadele faktidele selle isiku kohta?”. Siinkohal näide, kuidas see toimub. Kujuta, et sa kogud president John F. Kennedy elulugusid. Sa leiad mitmeid, mis kirjeldavad tema perekonda, presidendiks olemise aega, tema tegutsemist Kuuba kriiside ajal ja peaaegu kõik elulood edastavad sarnaseid fakte. Aga mis siis, kui sa leiad ühe eluloo, mis väidab, et JFK elas 10 aastat preestrina Lõuna-Aafrikas? Samas, kui teiste elulugude järgi oli ta sel ajal USA-s; mõistlik ajaloolane toetub neile allikatele, mis ühtivad.

Kas Naatsaretist pärit Jeesuse kohta leiame mitmeid elulugusid, mis kajastavad samu fakte tema elust? Jah. Kuigi need ei edasta detailselt sama informatsiooni, räägivad neli evangeeliumi meile peaasjalikult sama loo.

Matteus ja Johannes kirjutasid mõlemad ühe evangeeliumi. Need mehed tundsid Jeesust isiklikult ja rändasid koos temaga üle kolme aasta. Teised kaks raamatut kirjutasid Markus ja Luuka, apostlite lähedased kaaslased. Nendel kirjutajatel oli otsene ligipääs faktidele, mida nad üles kirjutasid. Algusaegade kirik nõustus nelja evangeeliumiga, sest need kinnitasid informatsiooni, mis oli juba Jeesuse elust levinud.

Kõigi nelja evangeeliumi autorid tegid detailse üleskirjutuse. Nagu võibki erinevatest elulugudest ühe inimese kohta oodata, on erinevusi stiilis, kuid üksmeel faktides. Me teame, et autorid ei mõelnud asju lihtsalt välja, sest evangeeliumites on täpsed geograafilised nimed ja kultuurilised detailid, mida on kinnitanud ajaloolased ja arheoloogid.

Üleskirjutatud sõnad Jeesuselt jätavad välja mitmed teemad, millel algusaegade kirik oleks tahtnud sõna võtta. See näitab, et elulookirjutajad olid ausad ega pannud Jeesusele suhu sõnu, mis oleks olnud nende huvides.

Loe näidet sellest, mis on kirjas ühes evangeeliumitest...

Kas Piibel on aja jooksul muutunud ja korrumpeerunud?

Arvatakse, et kuna Uut Testamenti on „nii palju kordi“ tõlgitud, on selle sisu ajapikku muutunud. Kui tõlgitaks teistest tõlgetest, on selline asi isegi võimalik, kuid tavaliselt tõlgitakse ikkagi algkeelsetest allikatest nagu kreeka, heebrea ja aramea keelsed tekstid, mis põhinevad tuhandetel vanadel käsikirjadel.

Uus Testament, mis meil täna kasutada on, vastab oma algupärasele kujule, sest:
     1. Meil on arvukalt käsikirjalisi koopiad – üle 24 000.
     2. Need koopiad on üksteisega sõna-sõnalt kooskõlas 99,5% ulatuses.
     3. Käsikirjade vanus on ligilähedane originaalide vanusele.

Kui võrrelda käsikirjade tekste omavahel, on vastavus hämmastav. Vahel võib küll kirjapilt erineda või sõnad olla erinevas järjestuses, ent need ei oma suurt tähtsust. Mis puutub sõnade järjestusse, siis seda selgitab Bruce M. Metzger, Princetoni Teoloogilise Seminari emeriitprofessor, järgmiselt: „Inglise keeles on suur vahe, kas öelda „Dog bites man“ või „Man bites dog“ - inglise keeles on sõnade järjekord tähtis.⁵ Kuid kreeka keeles ei ole see oluline. Üks sõna toimib lause alusena hoolimata sellest, kus ta lauses asub.“⁶

Dr. Ravi Zacharias, kes on Oxfordi Ülikooli külalisprofessor, kommenteerib: „Tegelikkuses on Uus Testament kõige paremini tõendatud vana kirjutis, arvestades kas või dokumentide arvu, ajavahemikku sündmuste ja nende kajastamise vahel ning neid tõestavate või ümberlükkavate dokumentide mitmekesisust. Tekstilise kättesaadavuse ja terviklikkuse osas ei ole vanade käsikirjade hulgas sellele võrreldavat.⁷

Uus Testament on inimkonna kõige usaldusväärsem vana dokument. Selle tekstiline terviklikkus on kindlam kui Platoni kirjutistes või Homerose „Iliases“. Võrdlemaks Uue Testamendi kirjutisi teiste antiiksete kirjutistega, kliki siia.

Ka Vana Testament on märkimisväärselt hästi säilinud. Tänapäeva tõlked tuginevad arvukatele vanadele käsikirjadele nii heebrea kui kreeka keeles, muuhulgas 20. sajandi keskpaigas leitud Surnumere rullraamatutele. Need rullraamatud sisaldavad vanimaid olemasolevaid fragmente peaaegu kõigist Vana Testamendi raamatutest, pärinedes 150. aastast eKr. Surnumere käsikirjade ja ligi 1000 aastat hilisemate käsitsi kirjutatud koopiate sarnasus tõestab vanade heebrea kirjutajate hoolt koopiaid tehes.

Kas arheoloogia kinnitab Piiblis öeldut?

Arheoloogia ei saa tõestada, et Piibel on Jumala kirjapandud sõna, küll aga suudab see Piibli ajaloolist paikapidavust kinnitada. Arheoloogid on järjekindlalt avastanud valitsusametnike, kuningate, linnade ja pidustuste mainimist Piiblis – vahel isegi olukorras, kus ajaloolased taoliste inimeste või kohtade olemasolust ei teadnud. Näiteks jutustatakse Johannese evangeeliumis (5. peatükk) lugu halvatust, kelle Jeesus Betsata tiigi ääres terveks teeb. Tekstis viidatakse ka tiigi juurde viivast viiest sammaskäigust, mille arheoloogid 40 jala (12 meetri) sügavuselt maa alt leidsid. Kuni selle ajani ei olnud teadlased uskunud, et selline tiik kunagi olemas oli.⁸

Piiblis on tohutu hulk ajaloolisi detaile ja mitte kõik mainitu ei ole veel arheoloogide poolt avastatud. Kuid tasub tähele panna, et ükski arheoloogiline leid ei ole siiani Piiblis kirjapanduga vastuollu läinud.⁹

„Mormoni raamatu“ kohta aga kommenteerib uudiste reporter Lee Strobel järgmiselt: „Arheoloogid on korduvalt üritanud põhjendada selle raamatu viiteid sündmuste kohta, mis väidetavalt kaua aega tagasi Ameerikas aset leidsid, ent tulemusteta. Mäletan, et küsisin Smithsoniani Instituudilt tõendite kohta, mis kinnitaksid mormoonide väiteid, ja ühemõtteliselt väljendudes võin öelda, et instituudi arheoloogid ei ole leidnud sidet Ameerika arheoloogia ja „Mormoni raamatu“ teemade vahel.“ Arheoloogid pole kunagi suutnud määrata raamatus kirjeldatud linnasid, isikuid, nimesid ega kohti.¹⁰

Paljud Luuka poolt Apostlite tegude raamatus mainitud paikadest on arheoloogiliselt määratud. „Luukas mainib eksimatult ühtekokku 32 riiki, 54 linna ja 9 saart.“¹¹

Arheoloogia on aga ka paljud Piibli kohta käivad valed teooriad ümber lükanud. Näiteks teooria, mida siiani mõningal pool õpetatakse ja mis väidab, et Mooses ei saanud Pentateuhi (esimesed viis Piibli raamatut) kirjutada, sest kiri ei olnud tol ajal veel leiutatud. Siis aga avastati Hammurapi koodeks, mis oli kirja pandud mustale, peaaegu kolme meetri kõrgusele dioriiditükile, millel olid kiilukujulised tähed ja sisaldas täpseid Hammurapi seadusi. Kas see oli pärast Moosest? Ei! Tegemist oli nii Moosese- kui ka Aabrahami-eelsest ajast (2000 aastat eKr) pärineva leiuga, eelnedes Moosese kirjutistele vähemalt 3 sajandit.¹²

Teinegi suur arheoloogiline leid kinnitas varase tähestiku olemasolu. Süüriast avastati 1947. aastal Ebla tahvlid, mille 14 000 savitahvlit arvatakse pärinevat ajast 2300 aastat eKr ehk sadu aastaid enne Aabrahami¹³, ning mis kirjeldavad kohalikku kultuuri sarnaselt 1. Moosese raamatu peatükkidele 12–15.

Arheoloogia kinnitab järjekindlalt Piibli ajaloolist täpsust.

Edasiseks uurimiseks Vaata ka nimekirja mõningatest suurimatest arheoloogilisetest leidudest.

Kas Piiblis on vastuolusid?

Hoolimata arvukatest väidetest, et Piibel on täis vastuolusid, ei vasta see sugugi tõele. Väidetavate vastuolude arv on tegelikult märkimisväärselt väike arvestades Piibli mahtu ja ulatust. Kui ka ilmneb näivaid lahknevusi, siis on see pigem haruldus kui tragöödia. Need ei puuduta ühtki suuremat sündmust Piiblis ega ka usku ennast.

Toome näite niinimetatud vastuolust: Pilaatuse korraldusel kinnitati ristile, kus Jeesus rippus, nimesilt, millel kolme evangeeliumi võrdlusel leiame kolm erinevat teksti. Matteuse evangeeliumis „See on Jeesus, juutide kuningas“, Markuses lihtsalt „Juutide kuningas“ ning Johannese evangeeliumis „Jeesus Naatseretlane, juutide kuningas“. Sõnastus on neil kolmel puhul küll erinev, ent kõik nad kirjeldavad sama sündmust – Jeesuse ristilöömist. Selles ei teki vastuolu. Nad kõik mainivad ka, et nimesilt tõepoolest asetati ristipuule ja sellele kirjutatu tähenduski on igal kirjeldatud juhul sama.

Mis puutub täpsesse sõnastusse, siis evangeeliumide algupärases kreeka keeles ei kasutatud jutumärke viitamaks tsitaadile. Autoritel tuli teha kaudne tsitaat, mis selgitab ka tekstides lõiguti esinevaid mõningasi erinevusi.

Olgu siin toodud veel teinegi näide esmapilgul ilmnevast vastuolust. Kas Jeesus oli hauas kaks või kolm ööd enne ülestõusmist? Jeesus ütles oma surma eel: „sest nii nagu Joona oli merekoletise kõhus kolm päeva ja kolm ööd, nõnda peab ka Inimese Poeg olema maapõues kolm päeva ja kolm ööd.“ (Matteuse 12.40). Markus viitab ühele teisele lausele, mille Jeesus ütles: „Vaata, me läheme üles Jeruusalemma ja Inimese Poeg antakse ülempreestrite ja kirjatundjate kätte ning need mõistavad ta surma ja annavad paganate kätte ning ning need teotavad teda ja sülitavad ta peale ja piitsutavad teda ja tapavad ta ära ning kolme päeva pärast tõuseb ta üles.“ (Markuse 10:33–34)

Jeesus surmati reedel ja tema ülestõusmine avastati pühapäeval. Kuidas saab seda pidada kolmeks päevaks ja ööks hauas? Jeesuse aja juutidel oli kombeks kõnes lugeda iga päeva ja öö osa täispäevaks ja -ööks. Niisiis reede, laupäev ja pühapäev on kolm päeva ja kolm ööd Jeesuse aegses kultuuris. Ka tänapäeval räägime me sarnaselt: kui inimene ütleb, et ta on veetnud terve päeva poodides, mõistame, et inimene ei mõelnud ööpäeva.

Nii ongi vastuoludega Uues Testamendis – enamik neist on lahendatavad teksti lähemal vaatlusel või ajaloolise tausta uurimisel.

Kes kirjutas Uue Testamendi? Miks Piiblis pole apokrüüfe, Juudase evangeeliumit või Toomase evangeeliumit?

On olemas tugevad põhjused, miks usaldada tänapäeva Uue Testamendi raamatute nimekirja. Kirik võttis vastu Uue Testamendi raamatud üsna pea pärast nende kirjutamist. Nende autorid olid Jeesuse või Tema järgijate kaaskondsed, mehed, kellele Jeesus oli usaldanud algkiriku juhtimise. Evangeeliumite kirjutajad Matteus ja Johannes olid ühed Jeesuse lähedasemad järgijad. Markus ja Luukas olid apostlite kaaslased, omades ligipääsu apostlite kirjapanekutele Jeesuse elust.

Teistel Uue Testamendi autoritel oli samuti otsene ligipääs Jeesusele: Jakoobus ja Juuda olid Jeesuse poolvennad, kes algselt ei uskunud Temasse. Peetrus oli üks 12 apostlist. Paulus alustas kui kristluse vihkaja, kuid temast sai pärast Kristuselt saadud nägemust apostel. Samuti suhtles ta teiste apostlitega.

Uue Testamendi raamatute sisukord on järjestatud toetudes sellele, mida tuhanded tunnistajad on oma silmaga näinud. Kuna teised raamatud kirjutati tuhandeid aastaid hiljem (nt Juudase evangeelium, kirjutatud gnostilise sekti poolt umbes 130 – 170 pKr, pikka aega pärast Juudase surma), siis polnud kirikul raske neid välja jätta kui võltsingud. Toomase evangeelium, kirjutatud umbes 140 pKr, on veel üks näide võltsitud kirjutisest, kandes ekslikult apostli nime. Need ja teised gnostilised evangeeliumid olid konfliktis tuntud Jeesuse ja Vana Testamendi õpetustega ning tihti sisaldasid mitmeid ajaloolisi ja geograafilisi vigu.¹⁴

Aastal 367 pKr järjestas Athanasius Uue Testamendi 27 raamatut (sama järjekord, mis meil on praegu). Varsti pärast seda levitasid seda sama nimekirja Jerome ja Augustine. Neid nimekirju polnud siiski enamus kristlastele vaja. Laias laastus kasutas kogu kirik sama raamatute nimekirja alates esimesest sajandist pärast Kristust. Nii, kuidas kirik kasvas väljaspoole kreekakeelseid maid ja tekkis vajadus Pühakirja tõlkimiseks, ja kuna killustavad sektid jätkasid esile kerkimist oma konkureerivate pühade raamatutega, muutus järjest tähtsamaks kindla nimekirja olemasolu.

Miks kirjutati Uue Testamendi Evangeeliumid 30 – 60 aastat hiljem?

Peamine põhjus, miks evangeeliumi lugusid ei kirjutatud kohe peale Jeesuse surma ja ülestõusmist, oli see, et selliste kirjutiste järgi polnud otsest vajadust. Esialgu levis evangeelium Jeruusalemas suusõnaliselt. Polnud vaja kirjalikku Jeesuse elulugu, sest selles Jeruusalema piirkonnas olid Jeesuse tunnistajad, kes olid teadlikud tema teenistusest.¹⁵

Kui evangeelium levis väljaspoole Jeruusalema ja pealtnägijaid polnud enam kerge leida, tekkis vajadus kirjalike lugude järgi, et teavitada inimesi Jeesuse elust ja teenimisest. Mitmed õpetlased märgivad evangeeliumite kirjutamise ajaks 30. – 60. aastal pärast Jeesuse surma.

Luuka avab meile seda veidi, kui ta oma evangeeliumi algul ütleb, miks ta seda kirjutab: „Et juba mitmed on võtnud kätte kirjutada loo neist asjust, mis meie seas tõsikindlalt on sündinud, nõnda nagu meile on jutustanud need, kes ise on seda näinud algusest ja on olnud sõna sulased, siis olen minagi arvanud heaks algusest peale kõik hoolega uurida ja järgemööda kirja panna sinule, kõrgeauline Teofilos, et sa õpiksid tundma nende asjade kindla tõe, mida sulle on õpetatud.”¹⁶

Johannes ütleb meile samuti oma evangeeliumi kirjutamise põhjuse: „Nii tegi Jeesus ka veel muid tunnustähti jüngrite ees, mida ei ole kirjutatud sellesse raamatusse. Aga need on kirjutatud, et te usuksite, et Jeesus on Kristus, Jumala Poeg, ja et teil uskudes oleks elu tema nime sees.”¹⁷

Kas sa oled kunagi lugenud midagi Uue Testamendi evangeeliumitest? Loe Johanesse evangeeliumi, vajuta siia.

Kui sa tahaksid teada rohkem Jeesusest, siis see artikkel annab sulle hea kokkuvõtte tema elust: Enamat kui pime usk.

Kas sel on üldse tähtsust, kas Jeesus tegelikult ütles ja tegi seda, millest kirjutatakse evangeeliumites?

Jah. Et usul oleks mingi väärtus, peab ta tuginema faktidel, reaalsusel. Siin on sellele vastus. Kui sa lendaksid Londonisse, usuksid sa kindlasti, et lennuk on tangitud ja mehaaniliselt korras, piloot koolitatud ja pardal pole terroriste. Kuid siiski pole see sinu usk, mis sind Londonisse viib. Su usk on kasulik selleks, et sa lennukile läheksid. Kuid tegelikult viib sind Londonisse lennuki, piloodi jm koostöö. Sa võid toetuda ka oma eelmiste lendudega seotud positiivsetele kogemustele. Kuid sinu postiivne kogemus pole Londonisse jõudmiseks piisav. See, mis on oluline, on sinu usu objekt – kas see on usaldusväärne?

Kas Uus Testament on täpne, usaldusväärne allikas Jeesuse kohta? Jah. Me võime usaldada Uut Testamenti, sest seal on hulganisti faktilisi tõestusi selleks. Asjaolud, mis seda tõestavad: ajalooline ühtivus, arheoloogilised ühtivused, neljas evangeeliumis kirjeldatud elulood on ühesugused, märkimisväärsed koopiad säilinud dokumentidest, tõlgete ülekaalukas täpsus. Kõik see annab usaldusväärse aluse uskumaks seda, mida loeme Uuest Testamendist: Jeesus on Jumal, Ta kandis karistuse meie pattude eest ja Ta tõusis surnust üles.

Palun kirjuta meie, kui sul on tekkinud küsimusi.

(1) McDowell, Josh. Kaalukad tõendid (e.k. Logos 2006), lk. 188-189
(2) Tacitus, A. 15.44.
(3) Wilkins, Michael J. & Moreland, J.P. Jesus Under Fire (Zondervan Publishing House, 1995), lk. 40.
(4) Samas.
(5) Eesti keeles „Koer hammustab meest“ ja „Mees hammustab koera“, kus käändelõpud toovad tähenduserinevuse esile, kuna aga inglise keeles sõnadel käändelõppe ei ole, on suurem osakaal just sõnade järjestusel ning seetõttu on jäetud ka inglisekeelne näide. (Tõlkija kommentaar)
(6) Strobel, Lee. The Case for Christ (Zondervan Publishing House, 1998), lk. 83.
(7) Zacharias, Ravi. Can Man Live Without God? (Word Publishing, 1994), lk. 162.
(8) Strobel, lk. 132.
(9) Tunnustatud juudi arheoloog Nelson Glueck kirjutab: „Võib üsna kategooriliselt väita, et ükski arheoloogiline avastus ei ole iialgi kummutanud ühtki Piiblis sisalduvat väidet“, tsiteeritud McDowell, Josh. Kaalukad tõendid (e.k. Logos, 2006), lk. 121.
(10) Strobel, lk. 143-144.
(11) Geisler, Norman L. Baker Encyclopedia of Christian Apologetics (Grand Rapids: Baker, 1998).
(12) McDowell, Josh. Kaalukad tõendid (e.k. Logos 2006), lk. 516-517.
(13) Pettinato, Giovanni. The archives of Ebla: an empire inscribed in clay (Garden City, NY: Doubleday, 1981)
(14) Bruce, F.F. The Books and the Parchments: How We Got Our English Bible (Fleming H. Revell Co., 1950), lk. 113.
(15) Vaata Apostlite teod 2:22, 3:13, 4:13, 5:30, 5:42, 6:14, jne
(16) Luuka 1:1-3
(17) Johannese 20:30,31

Saada lehekülg sõbrale
Kuidas alustada suhet Jumalaga

Näide sellest, mis on kirjas ühes evangeeliumitest...

vangeeliumid on esitatud kui, „see on nii, kuidas kõik oli” Isegi kirjeldused Jeesuse imetegudest on kirjutatud ilma kõmulisuseta ja müstikata. Üks tüüpiline näide on üleskirjutus Luuka evangeeliumis, 8. peatükis, kus Jeesus äratab surnust üles väikese tüdruku. Pane tähele kirjelduse täpsust ja selgust:

Ja vaata, tuli mees, nimega Jairus, ta oli sünagoogi ülem. Ja ta langes Jeesuse jalge ette ning palus teda tulla oma koju,
    sest tal oli üksainus tütar, umbes kaksteist aastat vana, ja see oli suremas. Aga Jeesuse sinnaminekul tungles rahvahulk tema ümber.
    Ja üks naine, kes oli veritõves olnud kaksteist aastat ja arstide peale ära kulutanud kogu oma vara, ning keda ükski ei olnud suutnud terveks teha,
    see tuli Jeesuse selja taha ja puudutas ta kuue palistust. Ja otsekohe lakkas ta verejooks.
    Ja Jeesus küsis: "Kes puudutas mind?" Aga kui kõik eitasid, ütles Peetrus: "Õpetaja, rahvahulgad lausa tungivad su peale ja rõhuvad sind."
    Aga Jeesus ütles: "Keegi puudutas mind, sest ma tundsin väge enesest välja minevat."
    Kui naine nägi, et ta ei saa varjule jääda, tuli ta värisedes ja langes Jeesuse ette maha ja kuulutas kogu rahva ees, mis põhjusel ta oli Jeesust puudutanud ja kuidas ta otsekohe oli paranenud.
    Jeesus aga ütles naisele: "Tütar, sinu usk on su päästnud, mine rahuga!"
    Kui ta alles rääkis, tuli keegi sünagoogi ülema perest ja ütles: "Su tütar on surnud, ära tülita enam Õpetajat!"
    Aga seda kuuldes Jeesus vastas Jairusele: "Ära karda, usu ainult, ja ta pääseb!"
    Kui ta siis läks majja, ei lasknud ta kedagi endaga koos sisse tulla peale Peetruse ja Johannese ja Jaakobuse ning lapse isa ja ema.
    Kõik nutsid ja halisesid tütarlapse pärast. Aga Jeesus ütles: "Ärge nutke, ta ei ole surnud, vaid magab!"
    Ja nad naersid tema üle, teades, et tütarlaps on surnud.
    Aga Jeesus hüüdis tüdruku käest kinni võttes: "Tütarlaps, ärka üles!"
    Ja vaim pöördus tüdrukusse tagasi ja ta tõusis otsekohe üles. Ja Jeesus käskis talle süüa anda.
    Ja tütarlapse vanemad olid jahmunud; aga Jeesus keelas neid kellelegi seda rääkimast, mis oli sündinud.

Nagu teistelgi Jeesuse tervendamislugudel, on sellelgi usaldusväärsuse ring. Kui see oleks väljamõeldis, oleks selles hulk asju kirjutatud teistmoodi. Näiteks, väljamõeldises poleks vahelesegamist mingi muu sündmusega. Kui see oleks väljamõeldis, poleks leinavad inimesed naernud välja Jeesuse avaldust; oleks saanud ehk vihaseks, saanud haiget, kuid mitte naernud. Ning kas kirjutatud fiktsioonis oleks Jeesus palunud vanematel sellest vaikida? Sa ootaksid, et tervenemine põhjustaks suurt kõmu. Kuid reaalne elu pole alati ladus. Seal on vahelesegamisi. Inimesed reageerivad veidralt. Ning Jeesusel olid omad põhjused, miks Ta keelas vanematel seda sõnumit levitada.

Parim viis testida evangeeliumite usaldusväärsust, on neid ise lugeda. Kas see tundub lugedes tegelike sündmuste üleskirjutustena või fiktsioonina? Kui see on tõeline siis Jumal on end meile avalikustanud. Jeesus tuli, elas, õpetas, innustas ning tõi elu miljonitele, kes loevad Tema elust ja sõnadest tänapäeval. Selles, mida Jeesus väitis evangeeliumites, on paljud leidnud usaldusväärse tõe: „Mina olen tulnud, et neil oleks elu ja kõike ülirohkesti.” (Johannese 10:10)

Tagasi artikli juurde

Uue Testamendi võrdlus teiste antiiksete kirjutistega*

F.F Bruce: “Maailma antiikkirjanduses ei leidu teksti, mis oleks käsikirjaliselt nii hästi tõestatud kui Uus Testament” (Bruce, BP, 178)

Järgmisel skeemil on illustreeritud mitme antiikdokumendi käsikirjade nappust võrreldes 5700 kreekakeelse UT säilinud käsikirjadega (Geisler, GIB, 408)

*Mcdowell, Josh. Kaalukad tõendid (e.k. Logos 2006), lk 94

Tagasi artikli juurde

Nimekiri mõningatest suurimatest arheoloogilistest leidudest...

ARHEOLOOGILISED LEIUD	TÄHENDUSLIKKUS
Mari tahvlid	Üle 20 000 kiilkirjatahvli, mis pärinevad Aabrahami ajastust, 1700 eKr, ning aitavad paremini mõista heebrea patriarhide traditsioone, mida on kirjeldatud 1. Moosese raamatus.
Ebla tahvlid	Üle 20 000 tahvli, paljud neist sisaldavad seadusi, mis on sarnased 5. Moosese raamatus antud seaduste koodeksiga. Tuvastati ka linnad Soodom, Gomorra, Adma, Soar ja Seboim, mis varasemalt väljamõeldisteks peeti.
Nuzi tahvlid	Detailsed kirjeldused 1500-1400 eKr ajastu tavadest nagu näiteks palusid viljatud naised oma meestel hankida lapsi ümmardajatega.
Hammurapi koodeks (mustad kolme meetri kõrgused dioriiditükid)	Tõestab, et kirjutamine ja kirjalikud seadused olid olemas kolm sajandit enne Moosese seadusi.
Karnaki templi müürid Egiptuses	Pärineb 10 sajandit eKr ja on esimene Piibli väline allikas, mis viitab Aabrahamile.
Ešnunna seadused (u 1950 eKr) Lipit-Ištari seadusekoodeks (u 1860 eKr) Hammurapi seadused (u 1700 eKr)	Näitavad, et Pentateuhis (5 Moosese raamatut) sisalduv seadustik ei olnud selle perioodi kohta liiga keeruline.
Raš Šamra tahvlid (1400 eKr)	Sisaldab mitmeid 3. Moosese raamatus toodud seadustega sarnanevaid seaduseid.
Laakise kirjad	Describe Nebuchadnezzar's invasion of Judah and give insight into the time of Jeremiah.
Gedalja pitser	Viited Gedaljale on Piiblis 2. Kuningate raamatu 25:22
Koorose silinder	Kinnitab Piibli kirjeldust Koorese määrusest lubada juutidel taas ülesehitada Jeruusalemma tempel (2. Ajaraamatu 36:23, Esra 1:2-4).
Moabi kivi	Annab informatsiooni Iisraeli kuuendast kuningast Omrist.
Salmanassari must obelisk	Obeliskil on kujutatud, kuidas kuningas Jehu kummardab Assüüria kuninga ees.
Taylori prisma (Sanheribi heksagonaalne prima)	Sisaldab Assüürlaste tekste, mis kirjeldavad detailselt Assüüria kuningas Sanheribi Jeruusalemma piiramist Iisraeli kuninga Hiskija ajal.
KRIITIKUTE VIIMASED SÜÜDISTUSED	ARHEOLOOGIA VASTAB
Mooses ei saanud kirjutada Pentateuhi, sest ta elas enne kirja leiutamist.	Kirjutamine oli olemas mitu sajandit enne Moosest
Aabrahami kodulinn Kaldea Ur ei ole olemas olnud.	Kaldea Ur on väljakaevamistel leitud. Ühel sambal oli graveeritud „Aabram“
Linn, mis oli ehitatud kaljusse „Petra“ (kreeka k kaljulõhe) ei ole olemas olnud.	Petra avastati. (Piiblis Sela nime all).
Jeeriko linna langemise lugu on müüt. Seda linna ei ole kunagi olemas olnud.	Linn leiti ja kaevati välja. Avastati, et linnamüürid olid kokku kukkunud just nii, nagu on Piiblis kirjeldatud.
Rahvus „hettid“ ei ole kunagi elanud.	Leitud on sadu viiteid Hettide tsivilisatsiooni kohta. Chicago ülikoolis on võimalik saada doktori kraad Hettide õpingutes.
Belsassar ei olnud Babüloonia tegelik kuningas, tema kohta ei ole mingisuguseid üleskirjutisi.	Babüloonia tahvlid kirjeldavad tema poja ja kaasvalitseja Nabodoniuse valitsusajast.

Tagasi artikli juurde