Küsimused elu ja Jumala kohta
Küsimused elu ja Jumala kohta
   Avaleht >> Elust >> Igavese ilu otsinguil  

Igavese ilu otsinguil

Autor: Laura Krauss Calenberg

Minu pilt Euroopa tippmoeajakirjade kaantel ei olnud minu jaoks enam unistus, vaid reaalsus. Suutsin vaevu seda uskuda! Minu elu unistus oli olnud figureerida ajakirjades, teenida palju raha ja reisida kogu maailmas. Pidev võitlus, kuidas ots otsaga kokku tulla, oli möödas. Nüüd võisin Pariisis veini juua ja õhtust süüa, nautida oma kuulsust ja varandust. Elu ongi ju selleks või kuidas?

Mida sina mõtled ilust? Mida sa enda juures muudaksid, kui saaksid? Kui ma alustasin 19-aastaselt oma karjääri Pariisis Christian Dior'i moemajas, oli ilu minu jaoks see, mida teised minust arvasid. Kui ma inimestele meeldisin ja nad mulle modellitööd pakkusid, siis järelikult olin ma ilus. Minu loogika ütles mulle, et kui ma olen edukas ja mul on tööd, siis järelikult olen ma ilus. See oli ohtlik mõttemall, sest mu enesehinnang sõltus teistest ja sellest, mida nemad minust arvasid.

Määratlesin ilu ka assotsiatsioonide kaudu. Töötasin koos mõnede maailma kõige ilusamate naistega, kelle pildid ilmusid populaarseimates ajakirjades. Kuna nad olid minu sõbrad ja kaaslased, siis järelikult pidin minagi olema sama ilus.

Kinnitasin endale, et olen ilus ka meeste abil, kellele ma meeldisin. Kuna paljud nägusad, intelligentsed ja edukad mehed olid minust huvitatud, arvasin, et olen ilus. Olin populaarne ja mul oli ka palju sõpru. Kui sain edukamaks ja inimesed mind ära tundsid, oli väga lihtne saada kutseid igasugustele pidudele ja minna, kuhu ma iganes tahtsin. Nii et järelikult pidin ma olema ilus, kui mul oli nii palju sõpru ja sain reisida paljudes paikades.

Selle tulemusena sai minust egoistlik, enesekeskne inimene, kes elas väga enesekeskset elu. Suurema osa ajast kasutasin enda jaoks. Kogu mu elu oli keskendunud minu kaalu, juuste, riietuse ning üldise väljanägemise ja külgetõmbavuse ümber.

Olin kord kahekuusel modellitööotsal Jaapanis. Igaks päevaks olid määratud inimesed, kes minu eest kõik ära tegid, isegi sidusid mu kingapaelu. Kui ma end riidesse panin, hoidis keegi mu kleiti ja mantlit. Neil oli kolm inimest tegemas ühe inimese tööd. See kõik toitis mu enesekesksust ja tähtsustunnet.


Minust sai ka töönarkomaan. Töötasin seitse päeva nädalas, sest ma teadsin, et midagi ei ole iseenesestmõistetav – järgmisel päeval võisin töötu olla. Võisin iga hetk oma välimuse kaotada, niisiis pidin vastu võtma iga tööotsa. Võisin päeval Saksamaal töötada, seejärel sõita õhtuks Pariisi tööle ja hommikul taas Saksamaale. Kartsin kõike kaotada ja pidin iga hinnaga sellest kinni hoidma. Seega võtsin vastu absoluutselt iga töö.

Selle tulemusel olin lõpuks kurnatud ja haige. Ühel päeval minestasin võtteplatsil ja vigastasin põlve. Esimest korda oma karjääri jooksul pidin lamama haigevoodis. Võimetus tööl käia oli kõige hirmutavam kogemus, mis mul eales oli olnud, sest ehkki olin eemal vaid kaks nädalat, tähendas see, et pidin puuduma kõikidelt moeetendustelt, kuhu ma just olin koha saanud. Pidin ära ütlema neljateistkümnest moeetendusest. Olin täiesti masenduses.

Ent ühel päeval, kui ma töövõimetuna haigevoodis lamasin, hakkasin mõtlema oma elu üle ja esitama küsimusi oma väärtuste ja ilu puudutavate tõekspidamiste kohta ning selle kohta, milliseks inimeseks ma sisemiselt olin muutunud.

Mõistsin, et minu arusaam ilust oli liiga kitsas. Näiteks teadsin, et mu välimus muutub. Minu kaanepildid ja ajakirjadest väljarebitud pildid läksid väga kergesti moest välja. Olin teinud nii kõvasti tööd, et need pildid ajakirjadesse saada ja minu agentuur tahtis need juba kuue kuu pärast minu mapist välja võtta, sest kõik oli juba aegunud! Püüdsin kogu aeg sammu pidada.

Avastasin ka, et oli tore noorelt palju raha teenida, kuid leidsin, et selle raha eest hoolt kanda oli tohutu vastutus. See pani mind ka mõtlema, miks ma tegelikult inimestele meeldisin. Kui ma näeksin teistsugune välja või teeksin midagi teistmoodi või kui mul oleks vähem raha, kas mu noormees armastaks mind ikkagi minu enda pärast?

Kõik need küsimused ja kahtlused tabasid mind, kui olin veel karjääri tipul. Taipasin, kui mõttetu see kõik on, ning tundsin enda sees suurt tühjust. Pärast seda, kui olin saavutanud kõik, mida enda arvates olin tahtnud, sain aru, et midagi on ikkagi puudu. Kõik saavutatud edu ja tähelepanu ei täitnud seda tühjust, mida eneses tundsin. Mis oli juhtunud? Mis oli mu elus esikohal? Kelle või mille jaoks ma elasin?


Adusin, et olin rajanud oma elu ebakindlale pinnale. Mu elu aluseks oli see, mida meie kultuuriruumis oluliseks peeti või mida minu noormees arvas või kui populaarne ma olin. Mõistsin, et rajan oma elu liivale.

Mõtlesin tagasi lapsepõlvekodule Indianas, ajale, kui mu elus toimus üks oluline sündmus. Üks laul ütleb: „Otsin armastust kõikidest valedest kohtadest“ – see tuli mulle tegelikult isegi kasuks, kui mu klassikaaslane mind kirikukontserdile kutsus. Võtsin kutse vastu, sest pooled teismeliste rühma liikmetest olid poisid ja kogudus oli hästi suur, nii et ma olin kindel, et tuleb tore õhtu.

Kuid arvasin, et Jumalat mu elus vaja ei lähe. Mis mõte sellel oli? Mu vanemad olid just lahutamas. Nende usk neid ei aidanud.

Kuid kontserdi ajal kuulsin lisaks muusikale sõnumit, mis mind puudutas. Kontserdi lõpus teatasid muusikud, et neil on head uudised. Arvasin, et nad räägivad oma esimesest plaadilepingust või muust taolisest. Selgus aga, et nende hea sõnum oli, et Jumal meid armastab.

Nad rääkisid suhtest Jumalaga Jeesus Kristuse kaudu. Nad kirjeldasid, kuidas Jumal mind tingimusteta armastab ja seda seepärast, et Ta saatis oma ainsa Poja ristile minu pattude eest surema. Mõtlesin: „Ohhoo, tingimusteta armastus!“ Minu jaoks ei olnud raske tunnistada, et olen oma elus valesti käitunud ega ole selline, milline ma Jumala meelest olema peaksin. Muusikud selgitasid, et ma ei pea Jumala heakskiitu ära teenima. Võisin lihtsalt Jumala armastuse ja andestuse Jeesuse Kristuse kaudu kingitusena vastu võtta.

Tol õhtul palvetasin lühikese palve ja palusin Kristusel mulle andeks anda ja mind muuta. Ütlesin Talle, et elan Tema jaoks ja teenin Teda oma eluga. Kutsusin Ta oma ellu, et mul oleks Temaga suhe.

Istusin nüüd aastaid hiljem Pariisis ja mõtlesin tagasi selle erilise sündmuse peale, mõeldes, kuidas ma olin oma elus nii kaugele jõudnud, et elu oli oma tegeliku tähenduse kaotanud. Mõistsin, et olin oma suhte Jumalaga unarusse jätnud ja otsustanud minna oma teed. Pole siis ime, et tundsin end nii tühjana! Palusingi siis Jumalal mulle andeks anda, et elasin iseendale ja teiste heakskiidu nimel.

Ütlesin Talle: „Palun muuda mind ja näita mulle, mis on tõeline ilu.“

Kõige esimesena näitas Jumal mulle, kui ohtlik on edevus. Olin sellega kaua aega maadelnud. Ameerikas kulutatakse aastas 20 miljardit dollarit kosmeetikale, 300 miljonit dollarit iluoperatsioonidele, 33 miljardit dieetidele. See näitab, kui palju aega ja raha me kulutame oma välimusele. Edevus ei ole ilus.

Sellega oli seotud mu harjumus enda ja teiste naiste välimust võrrelda. Ka kadedusega olen pidanud vaeva nägema. Olen pidanud õppima olema kindel selles, kes ma olen ja millisena Jumal mind loonud on, teades, et Ta armastab mind, ükskõik kuidas ma ka välja näeks ja kuidas käituks. Ebakindlus ei ole ilus. See raskendab sõprade leidmist ja ka ise sõber olemist. Samuti muutub siis liiga oluliseks see, et teised sulle komplimente teevad ja su tuju tõstavad.


Mis on ilu? See on seespool, sinu südames. Alandlikkus on ilus, kuigi minu alal ei ole see populaarne. Kindlus ja õige enesehinnang on ilusad. Ja Jumala tundmine isiklikult teeb ilusaks, sest teadmine, et Ta sind armastab ja sind aktsepteerib, toob su ellu kindluse ja õige enesehinnangu. See aitab sul olla vaba, et aktsepteerida ja armastada ennast ja oma puudujääke.

Ilma Kristuse andestuseta muudab patt meid seestpoolt inetuks. Meil ei ole rahu. Ükski kosmeetiline vahend maailmas ei suuda seda muuta. Jumal näeb seda ja teised inimesed ka. Ainult Kristus saab meid teha Jumala silmis ilusaks. Tõeline sisemine ilu algab sellest, kui Jumal saab meie elu keskpunktiks, ja särab meist välja. Jeesus Kristus on mu elu muutnud ja ma ei kahetse kunagi otsust Teda järgida. Miks ei võiks sinagi kutsuda Kristust oma ellu? Jeesus ütleb: „Ennäe, ma seisan ukse taga ja koputan. Kui keegi kuuleb mu häält ja avab ukse, siis ma tulen tema juurde sisse“ (Johannese ilmutuse 3: 20).

Sa võid Kristuse kohe praegu usu läbi ja palve kaudu oma ellu vastu võtta. Jumal teab su südant ja Ta ei hooli niivõrd su sõnadest kui just su südamehoiakust. Siin on üks palve, mis sarnaneb sellele, mida mina palvetasin. Ehk väljendab see ka sinu südame soovi...

Issand Jeesus, ma vajan Sind. Tänan, et Sa surid ristil mu pattude eest. Ma avan oma südame ukse ja võtan Su vastu kui oma Päästja ja Issanda. Tänan, et Sa annad mulle mu patud andeks ja annad mulle igavese elu. Tule ja juhi minu elu ja tee mind inimeseks, kes ma Sinu meelest olema peaksin.

Kui see palve väljendab sinu südame soovi, võid seda palvetada ja Kristus tuleb su ellu, nagu Ta on lubanud.

Ma võtsin just Jeesuse oma ellu vastu (natuke kasulikku teadmiseks)...

Ma vist tahan Jeesust oma ellu vastu võtta, palun selgitage seda põhjalikumalt...

Mul on küsimus...

Copyright © 2000 Laura Krauss Calenberg

Laura Calenberg töötab modellina New Yorgis. Ta on modellitöö raames reisinud 22 riigis ja tema pilte on ilmunud paljude ajakirjade kaantel, sh Marie Claire, Cosmopolitan ja Brio. Ta on reklaaminud firmade Saks, Nieman Marcus ja Hanes tooteid. Ta on abielus Jeff Calenbergiga, kes on samuti elukutseline modell. Neil on kaks toredat last.

Photo credits: all Michael Goldman except dancing pose by David Sacks


Saada lehekülg sõbrale
Kuidas alustada suhet Jumalaga